Nn puuteplaadid on sülearvutite lahutamatu osa. Nende abiga saame seadet juhtida, ilma et peaksime ühendama väliseid välisseadmeid nagu hiir või klaviatuur. Lisaks on seda tüüpi toode väga elementaarne varustus, ilma milleta me isegi läbi ei saaks. Sülearvutid toimivad kaasaskantavate arvutitena, mille eesmärk on pakkuda meile kõike vajalikku ka liikvel olles. Ja just selles määratluses peame oma hiirt kandma. Kuid kui me vaatame Apple'i Windowsi sülearvuteid ja MacBooke, leiame selles valdkonnas üsna suure erinevuse – Force Touchi puuteplaadi.
Mainimine vajadusest reisil endal hiir kaasa võtta pole tõest kaugel, pigem vastupidi. Mõne konkureerivate kaubamärkide tavaliste sülearvutite kasutajate jaoks on see sõna otseses mõttes kohustuslik. Kui nad peaksid lootma sisseehitatud puuteplaadile, ei jõuaks nad sellega kuigi kaugele ja, vastupidi, muudaks nende töö uskumatult keeruliseks. MacBookide puhul on aga olukord diametraalselt erinev. Tegelikult esitles Cupertino hiiglane 2015. aastal 12-tollise MacBooki esitlemise puhul maailmale esimest korda oma uut Force Touch puuteplaati, mida võiksime nimetada parimaks puuteplaadiks tavaliste sülearvutite seas.
Puuteplaadi peamised eelised
Puuteplaat liikus sel ajal mõne taseme võrra kõrgemale. Just siis saabus suhteliselt põhimõtteline muudatus, mis mõjutas üldist kasutusmugavust. Varasemad puuteplaadid olid kergelt kaldu, mis tegi alumises osas lihtsamaks nende peale klõpsamise, ülemises aga veidi kehvem (mõne konkurentide puuteplaadiga isegi mitte üldse). Kuid 12-tolline MacBook tõi kaasa üsna põhjapaneva muudatuse, kui see tasandas puuteplaadi ja võimaldas Apple'i kasutajal klõpsata kogu selle pinnal. Sellest hetkest saavad alguse tollal uue Force Touchi puuteplaadi põhilised eelised. Kuid see ei lõpe sellega. Puuteplaadi enda all on endiselt suhteliselt olulised komponendid. Täpsemalt leiame siit neli rõhuandurit ja populaarse Taptic Engine'i, et pakkuda loomulikku haptilise reaktsiooni.
Mainitud rõhuandurid on üsna hädavajalikud. Just siin peitubki Force Touch tehnoloogia võlu, kui puuteplaat ise tunneb ära, kui palju me sellele vajutades vajutame, mille järgi ta siis tegutseda saab. Loomulikult kohandati selleks ka operatsioonisüsteem macOS. Kui klõpsame näiteks kõvasti failil, avaneb selle eelvaade ilma, et peaksime konkreetset rakendust avama. See toimib samamoodi ka muudel juhtudel. Tugevalt telefoninumbrile vajutades avaneb kontakt, aadress näitab kaarti, kuupäev ja kellaaeg lisab sündmuse kohe kalendrisse jne.
Populaarne õunakasvatajate seas
Lisaks räägib selle populaarsus palju puuteplaadi võimalustest. Paljud Apple'i kasutajad ei tugine absoluutselt hiirele, vaid loodavad selle asemel sisseehitatud / välisele puuteplaadile. Apple suutis seda komponenti kaunistada mitte ainult riistvara, vaid ka tarkvara osas. Seetõttu on ütlematagi selge, et macOS-is on täiesti suurepärane funktsionaalsus. Samas ei tohi unustada mainimast üht üsna olulist asja – puuteplaati saab täielikult tarkvaraliselt hallata. Apple'i kasutajad saavad seetõttu valida näiteks haptilise reaktsiooni tugevuse, määrata erinevaid žeste ja palju muud, mis võivad hiljem kogu kogemuse veelgi meeldivamaks muuta.
Nagu me eespool mainisime, õnnestus Apple'il saada oma puuteplaadi miile kõigist konkurentidest ette. Sellega seoses võime aga kohata üsna põhimõttelist erinevust. Kui Cupertino hiiglane on oma arendusse palju aega ja vaeva panustanud, siis võistluse puhul tundub enamasti vastupidi, et ta ei pööra puuteplaadile üldse tähelepanu. Apple'il on aga selles osas suur eelis. Riist- ja tarkvara valmistab ta ise ette, tänu millele saab kõiki vaevusi paremini häälestada.
Pärast mõnda aastat MacBookiga töötamist palus sõber mul oma töö sülearvutiga midagi tema heaks teha. Mingi HP. Ma ei saanud molbertit puuteplaadiga ega sellega, mis sellel on, üldse juhtida. Ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Nii et pidin hiire normaalselt ühendama, muidu oleksin täielikus käes. Seda ei saa üldse võrrelda MacBookiga.
Kui ma 2011. aastal oma esimese MBP ostsin, siis ostsin ka uue hiire (loomulikult Apple). Kahe päeva pärast sain aru, et see oli täiesti mõttetu. Tänaseni ma MacOS-iga hiirt ei kasuta. Tööl HP ilma hiire ja löögita.
See on nii.
Macbooki puuteplaat on lihtsalt hämmastav. Naisel on töökorras NTB ja puuteplaat on kasutuskõlbmatu!!!
Pärast viit pikka aastat on mul taas Maci sülearvuti ja pean ütlema, et puuteplaat on PC sülearvutite omadega võrreldes keerukam, ainult paremklõps on Macis paremini lahendatud. Kui aga tahan selle või selle ntb kallal pikemalt töötada, siis kasutan ikka klassikalist hiirt.
Mul on Mac Mini, millel on nii Magic Trackpad kui ka Magic Mouse ja ma kasutan puuteplaati 95% ajast, see on täiesti veatu ja Better Touch Tooliga, mis võimaldab seadistada mis tahes kohandatud žeste, on see 100% täiuslik. Näiteks kolme sõrmega koputamine avab lingi uuel vahelehel, nelja sõrmega pühkimine sulgeb vahekaardi jne.
Ta on täiesti imeline. Tõsi, viimasel ntb-l on see ainult hädaolukord, kui teisiti ei saa. Uus Lenovo ThinkPad Z on aga väga sarnane ja pean ütlema, et see on üsna lähedal. Tõsi, nende masinate hind on suhteliselt kõrge, kuid teisalt on need ehitatud ja varustatud vastavalt.
Lol, kas sellel on vähemalt 2 nuppu? Otsige täiuslikkust… hhh….