Amaya Toman Tänapäeval teeb enamik meist privaatseid videoid nutitelefonis või tahvelarvutis ning laadime filme alla internetist või vaatame neid internetis erinevate voogedastusteenuste kaudu. Alati see aga nii ei olnud – eriti kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel valitsesid selles vallas VHS-formaadis videokassetid, mille saabumist tänases artiklis meenutame.
See võib olla sind huvitab
See tuleb VHS-i (1977)
4. juunil 1977 enne tarbeelektroonika näituse (CES) algust Chicagos toimunud pressikonverentsil tutvustas Vidstar oma VHS-videokassette (Video Home System). Need põhinesid JVC poolt 1976. aastal välja töötatud avatud standardil. VHS-süsteem oli mõeldud ka Sony Betamaxi formaadi konkurendiks ja pakkus mitmeid suurepäraseid funktsioone, nagu pikemad salvestusajad, kiirem tagasikerimine algusesse ja edasikerimine.
Nende videokassettide mõõtmed olid ligikaudu 185 × 100 × 25 mm, kassetid olid varustatud alla 13 cm laiuse magnetlindiga ja kahe rulliga, mille vahele lint oli keritud. Muidugi arenesid aja jooksul VHS-vormingus videokassetid ja näiteks pikemate saadete salvestamiseks lisandus LP-režiim. Järk-järgult kogusid need kassetid populaarsust ka amatöörsalvestusel, kusjuures suurimat populaarsust nautisid 240-minutilised kassetid. VHS-vormingus videokassetid jäid turule suhteliselt pikka aega, kuid aja jooksul tõrjusid need välja DVD-plaadid, mis tõrjusid välja Blue-ray-plaadid, mis tõrjuvad praktiliselt välja voogedastusteenused.
