Vratislav Holub Apple Siliconi tulek juhatas sisse Apple'i arvutite uue ajastu. Seda seetõttu, et saime oluliselt suurema jõudluse ja väiksema energiatarbimise, mis puhus Macidele uue elu sisse ja suurendas oluliselt nende populaarsust. Kuna uued kiibid on Inteli protsessoritega võrreldes peamiselt oluliselt ökonoomsemad, ei kannata need isegi kuulsaid ülekuumenemisprobleeme ja hoiavad praktiliselt alati "külma pead".
See võib olla sind huvitab
Pärast Apple Silicon kiibiga uuemale Macile üleminekut avastasid paljud Apple'i kasutajad üllatusega, et need mudelid ei kuumene isegi aeglaselt. Selgeks tõendiks on näiteks MacBook Air. See on nii ökonoomne, et saab täiesti hakkama ka ilma aktiivse jahutuseta ventilaatori näol, mis varem poleks lihtsalt olnud võimalik. Vaatamata sellele saab Air hõlpsasti hakkama näiteks mängimisega. Lõppude lõpuks valgustasime seda oma artiklis mängimine MacBook Airiga, kui proovisime mitut pealkirja.
Miks Apple Silicon ei kuumene üle
Aga liigume edasi kõige olulisema juurde ehk miks Apple Silicon kiibiga Macid nii palju ei kuumene. Uute kiipide kasuks mängivad mitmed tegurid, mis aitavad hiljem ka sellele suurepärasele omadusele kaasa. Alustuseks on paslik mainida erinevat arhitektuuri. Apple Silicon kiibid on üles ehitatud ARM-arhitektuurile, mis on tüüpiline kasutamiseks näiteks mobiiltelefonides. Need mudelid on oluliselt ökonoomsemad ja saavad hõlpsasti hakkama ka ilma aktiivse jahutuseta, ilma et see kaotaks jõudlust. Olulist rolli mängib ka 5nm tootmisprotsessi kasutamine. Põhimõtteliselt, mida väiksem on tootmisprotsess, seda tõhusam ja ökonoomsem on kiip. Näiteks kuuetuumaline Intel Core i5 sagedusega 3,0 GHz (Turbo Boostiga kuni 4,1 GHz), mis praegu müüdavas Inteli protsessoriga Mac minis lööb, põhineb 14nm tootmisprotsessil.
MacBook Air koos M2-ga (2022)
Väga oluline parameeter on aga energiatarbimine. Siin kehtib otsene korrelatsioon – mida suurem on energiakulu, seda tõenäolisem on lisasoojuse tekitamine. Lõppude lõpuks panustab Apple just seetõttu oma kiipides tuumade jagamisele ökonoomseteks ja võimsateks. Võrdluseks võib võtta Apple M1 kiibistiku. See pakub 4 võimsat südamikku maksimaalse tarbimisega 13,8 W ja 4 ökonoomset südamikku, mille maksimaalne tarbimine on vaid 1,3 W. Just see põhimõtteline erinevus mängib peamist rolli. Kuna tavalise kontoritöö ajal (internetis sirvides, e-kirjade kirjutamises jne) ei tarbi seade praktiliselt mitte midagi, siis loogiliselt pole tal mingit võimalust soojeneda. Vastupidi, eelmise põlvkonna MacBook Airi kulu oleks sellisel juhul (kõige väiksema koormuse juures) 10 W.
Optimeerimine
Kuigi Apple'i tooted ei pruugi paberil kõige paremad välja näha, pakuvad need siiski hingematvat jõudlust ja toimivad enam-vähem probleemideta. Kuid selle võti pole ainult riistvara, vaid selle hea optimeerimine koos tarkvaraga. Just sellel on Apple aastaid oma iPhone’ide aluseks olnud ning nüüd kannab sama kasu ka Apple’i arvutite maailma, mis koos enda kiibistikuga on täiesti uuel tasemel. Operatsioonisüsteemi optimeerimine riistvara enda abil kannab seega vilja. Tänu sellele on rakendused ise veidi õrnemad ega vaja sellist võimsust, mis loomulikult vähendab nende mõju tarbimisele ja sellele järgnevale soojuse tekkele.
See võib olla sind huvitab
On tõesti naljakas võrrelda "sajandi" i5 14 nm praeguste SoC-dega 5/4 nm. Ainuüksi "õunaräni" arhitektuuril poleks kindlasti nii palju jõudlust (isegi nagu praegusel i5-l). Apple panustas spetsiaalsetele kiirenditele (kaasprotsessoritele). Nende SoC-i OS-i mainitud optimeerimine toob seega kaasa "hingematva" jõudluse. Aga – kui kasutasid rakendust, mille jaoks "apple siliconil" kaasprotsessor puudub, siis jõudlus langeb ja jääb vaevu kõige aeglasema i3 tasemele. Teisest küljest toimib eelmainitud i5 igat tüüpi ülesannete puhul "võrdselt halvasti" (kui mitte arvestada selle traagilist graafikat). Muidugi ma ei väida, et "õunaräni" SoC-d on halvad, ma lihtsalt selgitan erinevust. x86 on lihtsalt tõmmanud ühilduvust aastast 1976 (!), nii et selle aja tarkvara on võimeline töötama ka tänapäeva x86 protsessoritel/SoC-del. Mis on üks x86 "aegluse" probleeme võrreldes "õunale optimeeritud" aarch64 arhitektuuriga…
Intel on selles süüdi, sest ta annab pidevalt välja uusi protsessoreid 14 nm protsessoritega. Kui võrrelda üksikute uute protsessorite jõudlust, siis pole isegi märgata märkimisväärset nihet aasta-aastalt! Intel puhkas veidi loorberitele ja nüüd maksavad nad selle eest.
*14nm tootmisprotsessiga