Sule kuulutus

IPhone'e peetakse õigustatult kõigi aegade parimateks telefonideks, kuid nende Lightning-toitepistiku pärast on palju kriitikat. Tänapäeval peetakse seda juba aegunuks, mille üle ei saa tegelikult imestada. Apple tutvustas seda koos iPhone 5-ga aastal 2012. Just siis vahetas see välja 30-kontaktilise pistiku ja nihutas tehnoloogiat oluliselt edasi, eriti kui võrrelda seda toonase Micro USB-ga, mida võisime konkurentidelt leida. Erinevalt sellest saab Lightningit ühendada igast küljest, see pakub kindlat vastupidavust ja omas aja kohta suurepäraseid edastuskiirusi.

Aeg on aga edasi liikunud ja konkurents praktiliselt igat tüüpi seadmete osas on panustanud tänapäeval universaalsele USB-C standardile. Sarnaselt Lightningiga saab seda ühendada mõlemalt poolt, kuid üldised võimalused on siin oluliselt suurenenud. Seetõttu spekuleerivad õunafännid pidevalt, kas Apple loobub lõpuks oma Lightningist ja läheb üle USB-C näol olevale lahendusele, mis muuhulgas on panustanud ka iPad Pro/Airile ja selle Macidele. Aga kuidas see välja näeb, me midagi sellist niipea ei näe. Teisest küljest esitatakse huvitav küsimus. Kas me tõesti vajame välku?

Miks Apple ei taha Lightningist loobuda?

Enne kui vaatame asja tuuma või seda, kas meil Apple’i kasutajatena USB-C tõesti vaja on, on paslik selgitada, miks Apple selle juurutamisel hambad ristis vastu peab. USB-C eelised on vaieldamatud ja võib lihtsalt öelda, et Lightning paneb selle sõna otseses mõttes taskusse. Kas laadimiskiiruse, edastusvõimaluste, läbilaskevõime ja muu osas. Teisest küljest on Apple'i pesas aga palju raha. Aeglaselt langeb kogu seda konkreetset porti kasutavate tarvikute turg Cupertino hiiglase alla. Kui kõnealune toode on toodetud mõne teise tootja poolt, peab Apple siiski maksma litsentsitasusid, ilma milleta ei saa ta ametlikku MFi või Made for iPhone sertifikaati. Muidugi ei kehti see mitteametlike tükkide kohta, mis võivad samuti ohtlikud olla.

Siiski ei pea see tingimata olema ainult raha küsimus. Võrreldes USB-C-ga on Lightning oluliselt vastupidavam ja sellel pole sellist kahju ohtu. Mõned kasutajad kurdavad konkreetselt selle pistiku keele üle (naiste jaoks), mis võib teoreetiliselt puruneda. Veelgi enam, kuna see on seadmesse peidetud, on oht, et seadet ei saa kasutada ainult pistiku tõttu. Nii et kui jätta välja Qi standardi kaudu juhtmevaba laadimise võimalus, mis muidugi sünkroonimist/andmeedastust ei lahenda.

Kas vajame iPhone'ides USB-C-d?

Nagu eespool mainisime, tundub USB-C võimaluste osas helge tulevikuna. See on oluliselt kiirem - nii andmete edastamisel kui ka laadimisel - ning saab (mõnes versioonis) hakkama ka videoedastusega ja paljude teistega. Teoreetiliselt oleks võimalik iPhone'id ühendada läbi nende enda pistiku, ilma igasuguse vähendamiseta, otse monitori või teleriga, mis kõlab päris hästi.

Sellele standardile ülemineku peamise eelisena mainitakse aga midagi muud, millel pole tehnilise poolega praktiliselt mingit pistmist. USB-C on kiiresti muutumas kaasaegseks standardiks, mistõttu leiame seda porti üha enamates seadmetes. Lõppude lõpuks pole ta ka Apple'ile täiesti võõras. Viimastel aastatel on Apple'i arvutid tuginenud peaaegu eranditult USB-C (Thunderbolt) portidele, tänu millele on võimalik ühendada välisseadmeid, jaotureid või Maci otse laadida. Ja siin peitubki USB-C suurim tugevus. Ühe kaabli ja adapteriga on teoreetiliselt võimalik teenindada kõiki seadmeid.

Välk iPhone 12
Lightning/USB-C kaabel

Võimalus kasutada kõigi seadmete jaoks ühte kaablit kõlab kindlasti hästi ja see valik ei teeks paha. Sellegipoolest saab enamik kasutajaid Lightningiga läbi ja neil pole sellega praktiliselt probleeme. See suudab oma põhieesmärki suurepäraselt täita. Samal ajal toimub aeglane üleminek kiirlaadimisele, mistõttu üha enam Apple’i kasutajaid kasutab Lightning/USB-C kaablit. Loomulikult on selleks vaja USB-C adapterit ning kasutada saab ka mainitud Macide oma. Kas soovite USB-C iPhone'is või ei hooli ja eelistate Lightningi vastupidavust?

.