Petr Šourek Kogu oma elu on mind pidevalt paelunud iidne Jaapan. Aeg, mil oli au ja reeglid. Aeg, mil lahingute otsustas see, kuidas inimene oma relva juhib, mitte see, kas ta oskas kraani või nuppu vajutada. Unistuste aeg, isegi kui ma seda mõneti romantiliselt vaatan, ja kindlasti polnud selles kerge elada. Samurai II toob meid sellesse aega tagasi, vähemalt mõneks ajaks.
Kui leidsin eelmise aasta jõulude eel müügilt Samurai: Way of the Warriori ja selle installisin, nägin välja nagu igav hiir. Ma ei saanud aru, kuidas saab keegi osta midagi nii "õudset", mida ei saa isegi aeglaselt kontrollida. Aga kuna olen visa ja mulle meeldis mäng mitte ainult graafiliselt, vaid ka alguslugu, siis andsin sellele veel ühe võimaluse. Sellest sai hiljem üks mu lemmik iDevice mänge üldse. See, mida ma juhtnuppude juures ei mõistnud ja millekski ebaergonoomiliseks ja juhitamatuks pidasin, sai minu jaoks täiesti geniaalseks. Seejärel juhiti mängu žestide abil. Ekraani puudutamine pani Daisuke minema sinna, kuhu sa käskisid tal minna, ja lahingutes joonistasid ekraanile žeste, et panna Daisuke tegema puutetundlikke kombinatsioone. Lugu oli lihtne, kuid pani mängu lõpuni mängima. Lihtsalt minu maitsele vastav mäng. Ainuke asi, mille üle kurdaksin, on see, et kui ma päriselt mängu sisse sain, siis see lõppes.
Kui kuulsin, et Madfingeri mängud valmistavad ette teist osa, jättis mu süda löögi vahele. Ootasin põnevusega selle märulimängu järge ja arvestasin selle ilmumiskuupäevaga. Lugu jätkub sealt, kus eelmine pooleli jäi ja Daisuke asub kättemaksu püüdma. Taas võitleb ta vaenlaste hordide vastu, türanliku valitseja vastu, kes rõhub paljusid süütuid inimesi.
Pärast paigaldamist sain aga külma duši muudetud juhtnuppude näol. Pole enam žeste, vaid virtuaalne juhtkang ja 3 nuppu. Pettunud hakkasin mängu mängima ja uute juhtnuppudega harjumine võttis aega. Vaatamata eelnevale pettumusele pean aga Madfingeri mängude ees vabandama. Juhtnupud on täpsed ja intuitiivsed, nagu ka eelmine osa. Vasakul pool on virtuaalne juhtkang ja paremal pool 3 nuppu (X, O, "põlemismanööver"). Kui X- ja O-nupud aitavad luua kombatavaid kombinatsioone, siis "põlemismanööver" aitab vältida vaenlase rünnakuid.
Kombatavate kombinatsioonide loomise süsteem on täiesti lihtne. Lihtsalt vajuta X ja O nuppude kombinatsiooni kindlas järjekorras ning Daisuke hoolitseb selle eest ise. Kui ta aga vaenlase käest pihta ei saa, tuleb sel juhul kombinatsioon uuesti kokku pigistada. Ma arvan, et tegijad said sellega suurepäraselt hakkama, et kombo käimasaamiseks ei pea meeletult nuppe puruks lööma, vaid suhteliselt rahulikult kombot vajutama ja Daisuke teeb seda. Lühidalt öeldes on juhtnupp kohandatud puutetundlikule ekraanile ja vaatamata esmamuljele pean ütlema, et autorid panid selle häälestamisesse palju tööd. Kui teil on suured sõrmed, pole probleemiks juhtnuppe ekraanil lohistada, nagu soovite.
Graafika jäi peaaegu samaks. Ma ei oska oma 3GS-i järgi hinnata, kuid tundub sujuvam kui eelkäija, mis on ilmselt tingitud võrkkesta ekraanist (hinnangut saan umbes nädala pärast). Mäng on jällegi renderdatud mangagraafikaga, mis on täiesti vapustav. Objektid, majad ja tegelased on renderdatud kõige väiksemates detailides. Üksikud tegevused kakluste ajal on samuti täpselt animeeritud ja seda ainult siis, kui õnnestub nn "viimistleja", kui sa lõikad vaenlase pooleks, lõikad tal pea maha jne. Isegi kui sa lõikad vaenlase vibuga pooleks ja tal on vibu ees, lõigatakse ka see vibu. See on üksikasjad, kuid see kindlasti meeldib. Ainus, mille üle saan 3GS-i puhul nuriseda, on see, et mäng aeglustub vahel korraks, aga minuga juhtus nii umbes 7-3 korda terve 4 peatüki jooksul. (Selle põhjuseks võis olla saavutuste üleslaadimine mängukeskusesse, mille Apple parandab iOS 4.2-s.)
Heliriba on ka hea. Taustaks kõlab idamaine muusika, mis on pealetükkimatu ja täidab kogu mängu atmosfääri (inspireeritud samuraifilmidest). Ma ei tea, kas ma kuulaks seda, kui see oma heliribal välja tuleks, aga mäng tervikuna on igatahes hämmastav. Soovitan ka helid sisse lülitada, sest tänu neile saad teada, kas vibudega vaenlased sind ründavad (pärast nende ilmumist kuulete mingisugust nööri näppimist), sest kui neid õigel ajal ei tapeta, võib põhjustada palju tüsistusi.
Mänguviis on ka erakordselt hea. Mainisin ülalpool juhtnuppe, kuid pean mainima mänguviisi tervikuna. Mäng kulgeb algusest lõpuni sirgjooneliselt, nii et suurema ummiku ohtu pole. iTunesis on kirjas, et mäng kasutab keskkonnamõisteid. Enamasti on tegemist kangi ümberlülitamisega või kuubiku kukutamisega, mis siis käivitab värava, silla vms. Mängus on ka palju püüniseid, olgu selleks siis maas olevad naeluvaiad või erinevad terad, mis võivad sind vigastada või tappa ning nende suhtes tuleb olla ettevaatlik.
Mängus on ka RPG elemente, mis parandavad mängu üldmuljet. Vaenlaste tapmine teenib karmat, mida kasutate paremate puutekombinatsioonide ja lisaenergia ostmiseks.
Kahjuks on mäng jällegi väga lühike, selle saab läbi teha ca 4-5 tunniga (7 peatükki), aga see on seda suurem motivatsioon uuesti mängida. Minu jaoks on see mäng garanteeritud ost, sest 2,39 euro eest on see peaaegu tasuta. Kuigi see on lühike, oli mul sellega lõbusam kui mõne pikema pealkirjaga ja ma juba tean, et mängin seda uuesti raskema raskusega või siis, kui tahan lõõgastuda.
[xrr rating=5/5 label="Minu hinnang"]
App Store'i link: siin
Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et neid identsete juhtnuppudega mänge on rakenduste poes piisavalt, ainult et erineva graafika ja teise nimega... ja vahel on need ka tasuta.
Jah, selliseid mänge on AppStore'is palju, igal juhul huvitas see mind esimesest osast peale. See on lihtsalt midagi erinevat sellest, mida olen varem mänginud. Ja seda sellepärast, et ma vaatan "blockbustereid", mis maksavad 1 või vähem krooni ;) Aga see sündis neist, nautisin seda mängu isegi 20. ja 2. tasemel ;) Seda oli lihtne juhtida (näiteks mängisin IronMan II-ga eile, suurepärane graafika, kõik, aga peategelane tegi vahel midagi hoopis teistsugust, kui tahtsid, seda minuga siin ei juhtunud).
Ja fakt on see, et ma ei maininud seda kuskil, see on Brnost pärit tegijalt ;)
Hmm, ma lõpetasin jälle 1 ja mängin uuesti 2, jah, ma olen ilmselt tõsiselt hull, aga ma naudin seda rohkem kui ülejäänud mänge, mille ma lõpetan ühe korra ja sellest piisab (erandid on loogilised nt. Mahjongi esemed või kaevamine)
Võib-olla tasub mainida, et Samurai I võitis mitmeid mainekaid auhindu ja nimetati õigusega 10. aasta 2009 parima mängu hulka. Samuti võib mõnele huvi pakkuda, et selle mängu välja andnud ettevõte on pärit Tšehhist. :)