Sule kuulutus

Kui esimene iPhone 2007. aastal Macworldis ilmus, olid pealtnägijad aukartusega ja kogu ruumist oli kuulda valju "vau". Sel päeval hakati kirjutama uut peatükki mobiiltelefonidest ning sel päeval toimunud revolutsioon muutis mobiilituru palet igaveseks. Kuid seni on iPhone läbinud okkalise tee ja tahaksime seda lugu teiega jagada.

Kõik sai alguse 2002. aastal, vahetult pärast esimese iPodi turule toomist. Juba siis mõtles Steve Jobs mobiiltelefoni kontseptsioonile. Ta nägi palju inimesi, kes kandsid oma telefone, BlackBerrysid ja MP3-mängijaid eraldi. Lõppude lõpuks eelistaks enamik neist, et kõik oleks ühes seadmes. Samas teadis ta, et kõik telefonid, mis oleksid ühtlasi ka muusikamängijad, konkureerivad otseselt tema iPodiga, nii et tal polnud kahtlustki, et peab mobiiliturule sisenema.

Toona aga seisis tema teel palju takistusi. Oli selge, et telefon pidi olema midagi enamat kui MP3-mängijaga seade. See peaks olema ka mobiilse interneti seade, kuid toonane võrk polnud selleks veel kaugeltki valmis. Teine takistus oli operatsioonisüsteem. iPod OS ei olnud piisavalt keerukas, et saaks hakkama paljude teiste telefoni funktsioonidega, samas kui Mac OS oli mobiilikiibi jaoks liiga keeruline. Lisaks seisaksid Apple silmitsi tugeva konkurentsiga Palm Treo 600 ja RIM-i populaarsete BlackBerry telefonidega.

Suurimaks takistuseks olid aga operaatorid ise. Nemad dikteerisid mobiiliturule tingimused ja telefone tehti praktiliselt eritellimusel. Ühelgi tootjal polnud mänguruumi Apple'ile vajalike telefonide valmistamiseks. Operaatorid nägid telefone pigem riistvarana, mille kaudu inimesed saavad oma võrgu kaudu suhelda.

2004. aastal jõudis iPodi müük umbes 16%ni, mis oli Apple'i jaoks oluline verstapost. Samal ajal tundis Jobs aga ohtu üha populaarsemaks muutuvatest kiires 3G võrgus töötavatest telefonidest. Peagi pidid ilmuma WiFi-mooduliga telefonid ning salvestusketaste hinnad langesid pidurdamatult. iPodide varasemat domineerimist võivad seega ohustada MP3-mängijaga kombineeritud telefonid. Steve Jobs pidi tegutsema.

Kuigi 2004. aasta suvel Jobs avalikult eitas, et töötas mobiiltelefoniga, tegi ta koostööd Motorolaga, et ületada operaatorite seatud takistus. Sel ajal oli tegevjuht Ed Zander, endine Sun Microsystems. Jah, seesama Zander, kes Apple ostis aastaid tagasi peaaegu edukalt. Sel ajal oli Motorolal laialdased kogemused telefonide tootmisel ja eelkõige oli tal väga edukas mudel RAZR, mis kandis hüüdnime "Razor". Steve Jobs sõlmis Zandleriga lepingu, Apple arendas muusikatarkvara, samal ajal kui Motorola ja tollane operaator Cingular (nüüd AT&T) leppisid kokku seadme tehnilistes üksikasjades.

Aga nagu selgus, polnud kolme suurfirma koostöö õige valik. Apple'il, Motorolal ja Cingularil on olnud suuri raskusi praktiliselt kõiges kokku leppida. Alates viisist, kuidas muusikat telefoni salvestatakse, lõpetades selle salvestamisega ja lõpetades sellega, kuidas kõigi kolme ettevõtte logod telefonis kuvatakse. Telefoni suurimaks probleemiks oli aga välimus – see oli tõesti kole. Telefon tuli turule 2005. aasta septembris ROKR nime all alapealkirjaga iTunes phone, kuid see osutus suureks fiaskoks. Kasutajad kurtsid väikese mälu üle, kuhu mahtus vaid 100 lugu, ja peagi sai ROKR-ist sümboliks kõigele halvale, mida mobiilitööstus tol ajal esindas.

Kuid pool aastat enne lansseerimist teadis Steve Jobs, et tee mobiilse silmapaistvuseni ei kulge Motorola kaudu, mistõttu 2005. aasta veebruaris hakkas ta salaja kohtuma Cingulari esindajatega, mille hiljem AT&T omandas. Jobs andis sel ajal Cingulari ametnikele selge sõnumi: "Meil on tehnoloogia, et luua midagi tõeliselt revolutsioonilist, mis on valgusaastaid teistest ees." Apple oli valmis sõlmima mitmeaastase eksklusiivse lepingu, kuid samal ajal valmistus mobiilivõrku laenama ja seeläbi sisuliselt iseseisvaks operaatoriks saama.

Tol ajal oli Apple'il puuteekraanidega juba palju kogemusi, olles juba aasta aega töötanud tahvelarvuti ekraani kallal, mis oli ettevõtte pikaajaline eesmärk. Tahvelarvutite jaoks polnud aga veel õige aeg ning Apple eelistas oma tähelepanu suunata väiksemale mobiiltelefonile. Lisaks võeti sel ajal kasutusele arhitektuurikiip ARM11, mis võiks anda piisavalt voolu telefonile, mis peaks olema ka kaasaskantav internetiseade ja iPod. Samas võiks ta garanteerida kogu operatsioonisüsteemi kiire ja tõrgeteta töö.

Cingulari tollasele juhile Stan Sigmanile Jobsi idee meeldis. Sel ajal üritas tema ettevõte klientide andmesideplaane läbi suruda ning Interneti-juurdepääsu ja otse telefonist muusika ostmisega tundus Apple'i kontseptsioon uue strateegia jaoks suurepärane kandidaat. Operaator pidi aga muutma kauaaegset süsteemi, mille kasuks olid peamiselt mitmeaastased lepingud ja telefonis veedetud minutid. Kuid odavate subsideeritud telefonide müük, mis pidi meelitama uusi ja praeguseid kliente, lakkas aeglaselt toimimast.

Steve Jobs tegi omal ajal midagi enneolematut. Tal õnnestus saada vabadus ja täielik vabadus telefoni enda arendamisel vastutasuks andmeedastuskiiruse suurenemise ning iPodi tootja pakutud eksklusiivsuse ja seksapiilsuse lubaduse eest. Lisaks pidi Cingular maksma kümnist iga iPhone'i müügi ja iPhone'i ostnud kliendi igakuise arve eest. Seni pole ükski operaator midagi sarnast lubanud, mida isegi Steve Jobs ise nägi ebaõnnestunud läbirääkimistel operaator Verizoniga. Stan Singman pidi aga veenma kogu Cingulari juhatust selle ebatavalise lepingu Jobsiga alla kirjutama. Läbirääkimised kestsid peaaegu aasta.

Esimene osa | Teine osa

Allikas: Wired.com
.