David Hanak Uus, 15-tuumalise protsessoriga 8-tolline MacBook Pro on lõpuks sattunud uudishimulike arvustajate kätte ning lisaks toore jõudluse mõõtmisele saame teada, kuidas MacBook toimib ka töö osas. Eriti jahutuse vallas oli õhus suur tundmatus, sest MacBook Prodel oli probleeme isegi Inteli vähem võimsa (ja soojendava) 6-tuumalise kiibi jahutamisega, mille Apple pidi eelmisel aastal lahendama, muutes tarkvara.
See võib olla sind huvitab
Eelmise aasta mudelite kuuetuumaline Core i9 kannatas algselt MacBook Pro nõrga jahutuse tõttu, mille tõttu ei saanud protsessor näidatud sagedustel töötada. Peaaegu kohe peale koormuse algust tuli seda alatakistada ning finaalis oli selle jõudlus 4-tuumaliste variantidega sarnasel tasemel. Apple lahendas probleemi lõpuks tarkvara muutmise ja häälestamise teel, kuid tulemus on endiselt vaieldav. Veelgi võimsama kiibi kaasamine äratas seega õigustatud skeptitsismi.
Serveri toimetajad AppleInsider nad kasutasid testi jaoks populaarset Cinebench R20 etaloni. Kuid ühe võrdlusaluse jooksu asemel tegid nad testi järjest järjest, et simuleerida protsessori pikaajalist koormust.
Vahetult pärast esimese testi alustamist tõusid protsessori sagedused Turbo Boost taseme reklaamitud väärtusteni, st 5 GHz. Praktiliselt kohe pärast seda aga registreerisid protsessori temperatuuriandurid 100 kraadini jõudmist, mis on (suhteliselt väga kõrge) piir, millal kiibile töötemperatuuri alandamise eesmärgil alatakistatakse – nn termiline drossel. Selle asemel, et langetada sagedus 2,4 GHz baaskellale, suutis MacBook aga hoida kiibi töösagedused 2,9 ja 3 GHz vahel, mis on igati korralik tulemus.
Pikaajalise testimise käigus stabiliseerus sagedus eelmainitud 3 GHz ümber, mille jooksul oli kiibi temperatuur 94 kraadi tasemel, mis on endiselt pikaajaliste ohutute töötingimuste piiril (ülikõrged temperatuurid järk-järgult hävitada laastud, eriti kui tegemist on pikaajalise koormusega).
Kriitilisel olukorral MacBook Pro võimsaimate protsessorite jahutamisel on mitu põhjust. Esimeses pole Apple liiga palju süüdistada, sest selle põlvkonna šassii projekteerimine toimus millalgi 2015. aasta jooksul, kui Intel teatas uute põlvkondade kiipide saabumisest, mis on väga võimsad ja samas ökonoomsemad kui eelmine põlvkond. Seda aga ei juhtunud ja Intel muutis TDP väärtuse katkiseks kalendriks, mille lõpuks võtsid ära sülearvutitootjad, kellel oli jahutus niigi liiga suur ja korda tehtud.
Apple on aga süüdi ka peenes jahutussüsteemis, mille ta oma MacBookide jaoks välja mõtles. Füüsikaseadustest ei saa mööda, kuigi Apple suutis praeguse põlvkonna MacBook Prode tippprotsessoreid suhteliselt hästi jahutada.
Samas ei tea keegi õieti, kuidas Apple sellega hakkama sai. Riistvara osas pole jahutuses ega šassii kujus muudatusi toimunud. Jahutussüsteem on ikka sama, ventilaator ja radiaator samuti. Kuidas on siis võimalik, et eelmise aasta 6-tuumaliste mudelitega sama TDP-tabelitasemega protsessor suudab nüüd MacBook Prod paremini jahutada kui eelmisel aastal vähem võimsate kiipidega?
Mis iganes see ka poleks, uued 8-tuumalised MacBook Prod on erinevalt eelmise aasta eelkäijatest kasutatavad ja kasutajad ei pea muretsema tipptasemel konfiguratsiooni eest lisatasu pärast. Lühiajalist jõudlust nõudvad löögiülesanded sobivad selle MacBooki jaoks suurepäraselt, kuid erinevalt eelmise aasta mudelist saab see hakkama ka pikemaajaliste ülesannetega.
