Filip Novotny Algklasside klassiruum, kus ei ole enam kohta trükitud õpikutel, kuid iga õpilase ees on tahvelarvuti või arvuti koos kogu interaktiivse materjaliga, mis teda kunagi huvitada võiks. See on visioon, millest räägitakse palju, koolid ja õpilased tervitaksid seda, välismaal hakkab see tasapisi reaalsuseks saama, kuid Tšehhi haridussüsteemis pole seda veel ellu viidud. Miks?
Selle küsimuse esitas kirjastuse Fraus projekt Flexibook 1:1. Ettevõte, kes ühena esimestest otsustas (vahelduva edu ja kvaliteediga) õpikuid interaktiivsel kujul välja anda, katsetas kommerts- ja riigipartnerite abiga ühe aasta jooksul tahvelarvutite kasutuselevõttu 16 koolis.
Kokku osales projektis 528 õpilast ja 65 õpetajat põhikoolide ja mitmeaastaste gümnaasiumide teisest klassist. Klassikaliste õpikute asemel said õpilased iPadid õpikutega, mida on täiendatud animatsioonide, graafikute, video, heli ja linkidega lisaveebilehtedele. Tahvelarvutitega õpetati matemaatikat, tšehhi keelt ja ajalugu.
Ja nagu riikliku haridusinstituudi kaasnev uurimus näitas, võib iPad õpetamisel tõesti abiks olla. Pilootprogrammis suutis ta tudengeid erutada isegi sellise halva mainega aine pärast nagu Tšehhi. Enne tahvelarvutite kasutamist andsid õpilased sellele hindeks 2,4. Pärast projekti lõppu panid nad sellele oluliselt parema hinde 1,5. Samas on ka õpetajad moodsate tehnoloogiate fännid, täielikult 75% osalejatest ei soovi enam trükitud õpikute juurde tagasi pöörduda ja soovitaksid neid oma kolleegidele.
Tundub, et tahe on õpilaste ja õpetajate poolel, koolijuhid said projekti omal algatusel rahastada ja uuringud andsid positiivseid tulemusi. Milles siis probleem? Kirjastaja Jiří Frausi sõnul on isegi koolid ise segaduses kaasaegsete tehnoloogiate kasutuselevõtuga hariduses. Puudu on projektide rahastamise kontseptsioonist, õpetajakoolitusest ja tehnilisest taustast.
Praegu pole näiteks selge, kas uute õppevahendite eest peaks kinni maksma riik, asutaja, kool või lapsevanemad. "Raha saime Euroopa fondidest, ülejäänu maksis meie asutaja ehk linn," teatas ühe osaleva kooli direktor. Rahastamine tuleb seejärel hoolikalt korraldada individuaalselt ja koolid saavad seega de facto karistada nende jõupingutuste eest olla uuenduslikud.
Väljaspool asuvates koolides võib sageli probleemiks osutuda isegi selline pealtnäha iseenesestmõistetav asi nagu Interneti juurutamine klassiruumidesse. Pärast pettumust koolidele mõeldud lohakas Internetis pole midagi imestada. On avalik saladus, et INDOŠ projekt oli tegelikult vaid ühe kodumaise IT-ettevõtte tunnel, mis tõi oodatud kasu asemel palju probleeme ja mida enam ei kasutata. Pärast seda katset korraldasid mõned koolid Interneti kasutuselevõtu ise, teised aga panid kaasaegse tehnoloogia täiesti pahaks.
Seega on peamiselt poliitiline küsimus, kas lähiaastatel on võimalik luua terviklik süsteem, mis võimaldaks koolidel (või aja jooksul mandata) tahvelarvutit ja arvutit õppetöös lihtsalt ja mõtestatult kasutada. Lisaks rahastamise selgitamisele tuleb selgeks teha elektrooniliste õpikute kinnitamise protsess, samuti saab oluliseks õpetajate juurdevool. "Sellega on vaja rohkem tööd teha juba pedagoogikateaduskondades," ütles haridusministeeriumi haridusvaldkonna direktor Petr Bannert. Samas lisab ta aga, et ei ootaks rakendamist enne umbes 2019. Või isegi 2023. aastat.
Veidi imelik, et mõnes välismaa koolis läks palju kiiremini ja 1-1 programmid töötavad juba normaalselt. Ja mitte ainult sellistes riikides nagu USA või Taani, vaid ka näiteks Lõuna-Ameerika Uruguays. Kahjuks on riigis poliitilised prioriteedid mujal kui hariduses.
Te kõik kujutate seda ette Hurvíneki sõjana. Ainuüksi õpikute asendamine tahvelarvutitega ei oma üldist tähendust. Nn targa õppimise kontseptsioon oma täiskujul on palju keerulisem ja kallim. See ei seisne ainult tahvelarvutite ostmises ja neisse interaktiivsel kujul õpikute üleslaadimises. Eelkõige peab õpetajal olema tahvelarvuti/märkmik mingisuguse õpetajarakendusega, mille kaudu on võimalik juhtida õpilaste tahvelarvuteid, striimida neile videoid, laadida üles dokumente ja vajalikke õppematerjale. Samuti on vaja asendada klassikaline tahvel ja kriit elektroonilise "nutitahvliga". Selleks kõigeks peab olema 100% internetiühendus, kiire liin, mis saaks korraga hakkama kümnete/sadade laste ühendusega, nii et sul on oma andmekeskus (võrk, serverid, salvestusruum). See kõik maksab midagi ja koolidel pole selleks raha. Lisaks ei tasu kindlasti igal koolil oma lahendust/projekti teha. See peab olema veidi laiem, et see oleks kasulik. Viimaseks, kuid mitte vähem tähtsaks, on veel üks suur probleem ja selleks on õpetajad ise. Suur osa neist on suhteliselt "vanemad" ega ole kaasaegse tehnikaga kursis (peavad olema koolitajad, kes kõike õpetavad ja inimesed, kes on kättesaadavad, kui midagi ei tööta).
See on vaid väike aabits sellest, mida on vaja, et see töötaks nii nagu peab ja nii nagu see tegelikult ette nähtud. Teie artikkel on üsna pealiskaudne, sest teil pole sellest aimugi ja arvate, et andke lastele lihtsalt tahvelarvuti ja nad saavad targemaks.
Dobrý den.
Keegi ei ütle, et muutus peab toimuma homme. Ime, et see mujal toimib ja siin loodame kümneaastase ettevalmistusega. Toimus iga-aastane testimine, millest on väljundid selged. (Muide, te ei väida, et lapsed saavad targemaks, aga ma saan aru, et püüdsite lihtsalt oma kommentaarile dramaatilist efekti lisada.)
Et koolidel pole raha – mida ütlete pilootkoolide kohta, kes suutsid kõigist haldusraskustest hoolimata raha kätte saada? Sama ka õpetajatega – kolmel neljandikul polnud moodsa tehnikaga probleemi. Veelgi enam, kui oleks selgelt määratletud kontseptsioon, oleksid need probleemid mööduvad. Mis, muide, on teksti tuum - kui see pole piisavalt selge -, et on vaja mingit visiooni, mis ei saa ega tule haridusministeeriumist.
Nagu ma kirjutasin, siis räägid ainult mingist pseudotarkast koolist, kus ostad õpilastele tahvelarvuteid ja see läheb ära. Siin pole muud suhtlust. Muidugi võivad koolid selle eest raha saada, aga see pole nii. Probleem tekiks siis, kui nad tahaksid seda teha kõigiga nõu pidades. Koolil on raske endale 20 megabaidist oma andmekeskust lubada, sellepärast ma ütlengi, et see tuleb anda kõigile kollektiivselt, mitte koolidel ise ja alati erinevalt.
Ja kas sa artiklit üldse lugesid? Selle teises pooles on ju mainitud just koolide kiire ühenduse küsimust ning tervikliku süsteemi ja tervikkontseptsiooni vajadusi. Samuti mainitakse õpetajahariduse vajadust ja tehnilise tausta ülesehitamise vajadust. Minu teada pole artiklis kuskil kirjas, et tuleb vaid iPadid lastele kätte jagada.
Ma väga ei usu tahvelarvutite kasutamist koolis ja olen arvutit kasutanud juba 20 aastat. Sülearvutite ja internetiühenduste pakutavatele ahvatlustele ei suuda ju vastu panna ka ülikoolitudengid. Ja kui see on jällegi õpetaja poolt kitsendavalt piiratud, siis on see lihtsalt mingi tint, mis mõne aja pärast väsib.
IMHO, meie hariduse probleem on hoopis mujal. Õpitakse liitma, lahutama, korrutama, jagama, kuid lapsed ei mõista tähendust. Õpetatakse murd- ja kümnendkohti, kuid isegi kuuendas klassis ei tea lapsed ikka MIDAGI sellest arvusüsteemist, millega nad töötavad. Õpilastele öeldakse sõnu, kuid nad ei tunne nende sõnade tähendust. On arusaadav, et nad ei suuda veel nii palju abstraktsiooni ja nii palju uusi kontseptsioone töödelda, kuid milleks nende aju täiendava ballastiga üle ujutada?
Tahvelarvutid, interaktiivsed tahvlid, arvutid töölaudadel... need kõik on lihtsalt segajad, mis on korraks huvitavad, aga siis hajutavad tähelepanu olulistelt asjadelt. See on lihtne vormi võit sisu üle. Me ei kasutanud koolis õpikuid, meil ei olnud vaja, sest mul oli õnn pääseda "matemaatikatundi", nii et õpikute asemel olid meil kvaliteetsed õpetajad, kellel oli see peas korda tehtud. Nii jagasime näiteks põhikooli seitsmendas klassis polünoomi polünoomiga – ehk milleks ei ole võimelised isegi mõned mitme ülikooli lõpetajad.
Kuidas on siis tahvelarvutitega? Esiteks peate "töö" muutma "missiooniks". Siis on vaja ühiskonda sisendada, et õpetajal on sama või kõrgem sotsiaalne staatus kui suurettevõtte direktoril või isegi Tšehhi presidendil. Kujutan ette, kui ääretult alandav see õpetaja jaoks peab olema, kui ta kuuleb igalt poolt, milline koorem ta kaaskodanikele on, sest tal on 2 kuud puhkust ja ta lonkab ikka kuskil (et teeb peaaegu pidevalt tasustamata ületunde, vahel ta ei saa puhkust võtta ja tema vanemad viskavad kõik sabakasvatamise probleemid minema) Edaspidi tuleb radikaalselt tõsta õpetajate palku ja ka nõudmisi õpetajate valikule. Kui see kõik tehtud, siis alles siis lubaksin endal tegeleda "koolidele mõeldud tahvelarvutitega".
PS: Ma ei ole õpetaja ega ka kunagi olnud, kuid tean neist mitmeid ja paljud neist püüavad takistada tammi purunemist oma kehaga, isegi isiklike ohvrite hinnaga (üsna palju nad sattusid psühholoogiliste probleemidega haiglasse). Igal pool pälvib ta oma imetlusväärse pingutuse eest vaid solvanguid, mõnitamist ja tänamatust.
Täielik kokkulepe! Ma ei ole õpetaja, aga iga mõistusega inimene näeb seda.
Kuidas me ka ei pingutaks, hääletame jätkuvalt samade parlamendierakondade poolt, MITTE MIDAGI ei muutu, need erakonnad on juba näidanud, kus on nende prioriteedid.
Suur, tohutu pluss! Mul on hea meel, et tänapäeval leidub inimene, kes hindab õpetajaameti ebatavalisi nõudmisi. Mida peab läbi elama tavaline keskkooli kantor – see on põrgu! Ma ei nõustu tänapäeva üha rikutud pededega, kellel pole midagi paremat teha, kui (haha, milline iroonia sellel saidil) pingi all oma iPhone'i alaliselt koputada. Teadlikumad inimesed!
Kahjuks segate õunu ja pirne. Koolidele mõeldud tahvelarvutid pole selleks, et õpetajal end paremini tunda või taset tõsta. Tahvelarvutil on suur potentsiaal tõsta õppetöö kvaliteeti. Dale säästab aega, raha raamatute ja koolipoisi portfelli jaoks.
Ise olen uuesti õppima asunud ja mul on väga kahju, et iPadis pole õpikuid, lohistan hoopis hunnikut raamatuid ja vihikuid.
Olen tänulik, et Fragmendist on vähemalt paar PDF-raamatut. Muidu on meil koolisüsteemis palju õppematerjale, kus õpetajad need meile annavad. Nende materjalide allalaadimine, salvestamine ja nendega töötamine on väga mugav.
Ma ei arva, et kõik peavad olema nii geeniused, et psühholoogiat on vaja õppida ja tundides pähe õppida, sama kehtib ka õigusteaduse, ajaloo jne kohta.. ja sellepärast on ikka vaja raamatuid, mida saab tahvelarvutiga asendada. Nende peale saab ka teste kirjutada ja siis süsteemi salvestada, võimalusi on palju, aga kuskilt tuleb alustada!
(väike näide, paberõpik 170 kc, sama PDF-is 69 kc - saab lihtsalt riigi kulul õpiku välja anda ja siis tasuta mõnes koolilitsentsis levitada ja juba ongi miljonid kokku hoitud)
Jälle te ei saa kirjutatud tekstist aru. Ja sa ei saa üldiselt aru.
Vaata, mul on kümneid O'Reilly raamatuid ainuüksi elektroonilisel kujul. Ilukirjandust loen ka põhimõtteliselt ainult elektrooniliselt. Oluline on see, et see mõjutab õpetamise kvaliteeti vaid veidi positiivselt ja mõnikord isegi väga negatiivselt.
Kogu mu tekst räägib sellest, et oluline element on *kvaliteetne* õpetaja, kes saab oma võimete eest hästi tasustatud ja ennekõike soovib oma ametit praktiseerida. Tal pole selleks tahvelarvutit vaja (ma isegi ei väitnud seda kuskil ja ma ei saa üldse aru, kuidas sa mu tekstist nii valesti said). Ainuüksi selline õpetaja vähendab materjali mõistmiseks kuluvat aega eksponentsiaalselt ja alati palju rohkem kui ükski õpik tahvelarvutis.
Hariduses on endiselt väga oluline takistus, kuid see on õpilaste/üliõpilaste poolel – keskendumisvõimetus. Tahvelarvuti süvendab seda suutmatust, kuna juhib tähelepanu ebaolulistele asjadele.
Muide, inimestele, kes kõike ei mäleta (ärge muretsege, meid on enamus), leiutati õpikutes laiad tühjad veerised, ärarebitav märkmik ja pliiats, mille teises otsas on kustutuskumm. Ainulaadne pika elueaga tehnoloogia. Ja ekraan on väga hästi nähtav ka otsese päikesevalguse käes.
Asjad, millest sa kirjutad, on toredad, aga need ei ole kriitilised ja vabandust, need on jama.
Ma arvan, et tean, millest sa räägid. Kuid meil kõigil on olukorrast ja artiklist erinev vaade. Ma ei arva, et tahvelarvuti peaks asendama kvaliteetset õpetajat või lahendama mõnda koolikriisi. Ja ärge isegi mõelge sellele USA-s, kus nad selle välja mõtlesid.
Ma saan aru, et illustreeriv foto võib viia ideeni, et projekti taga on esmakursuslane iPadiga, kuid see pole asja mõte. Meil ei ole ainult algkoolid, on ka kesk- ja gümnaasiumid.
Matemaatikat ei peta, tahvelarvuti seal tõesti ei aita, aga miks jagavad õpetajad halbu kserokseeritud koopiaid, mille pealt kodutöid teha?
Mõistan tahvelarvutit kui suurt abimeest ja eriti nihet 21. sajandisse, otse kustutuskummiga pliiatsist. Ja see ei pea olema ainult tahvelarvuti, vaid kodus olev arvuti – aga kus on sisu?
Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et e-õpe on minu jaoks kindel jah (asi on sisus, mitte koogis).
Hr Slávek, ma ei tea, mis teil meeles on, aga ilmselt... Kust sa kokkuhoitud miljonid välja mõtlesid? Säästad õpiku pealt sada, see on tõesti pomm, aga see loll ipad maksab umbes 7000-12000, nii et sa tegelikult miljoneid ei säästa, aga jääd miljardeid kahjumisse. Näide: meie klassis on 30 inimest, siis on B ja C, 8 klassis, see on 720 õpilast, SEE ON VAID ÜLE 5 MILJONI TABLETTIDES, kui need maksavad AINULT 7000 Tšehhi krooni, siis peate ostma neile õpikud, kõik üldiselt peavad õpikud koolis vastu 6 aastat, tahvelarvutid võib-olla 2 aastat, siis lähevad lihtsalt laiali.
Parem pange finantsintelligents suu kinni järgmine kord...
Nii et ma ei kirjuta kuskil, et tahvelarvuteid kingitakse, seega ei kirjuta ma midagi selle kohta, et tegemist on iPadiga. Ja meil pole ainult põhikoolid. Keskkoolis õpikuid välja ei anta ja kui ma arvutan, siis keskmine on 150/raamat x 10 ainet x 4 aastat on 6000 kc. Sesityt ma ei tunne, aga üks maksab 20 kc. Ja ma kirjutan meili teel. õpikuid sai kirjutada tasuta litsentsi alusel ja tasuta ära anda.
Ja kui teil on sellest nii piiratud vaade, on mul teist kahju.
PS kellel pole argumente, kasutavad solvanguid
P.S2. minu tütrel on juba tahvelarvuti ja kui mini 2 välja tuleb, on tal veel üks.
Ei tule kõne allagi: Põhiprobleem on tõesti õpetajate kvaliteedis, mida saab lisada, kui isegi tsiteeritud direktor ei räägi hästi tšehhi keelt ja unustab sõna "Saime raha Euroopa fondidest...
Asjaolu, et mõnikord loeme, et kusagil oli klass varustatud Apple'i tahvelarvutitega, annab tunnistust nutikast ettevõtte turundusest, kooli töötajate soovist mainekast elektroonikast selle eest maksmata loobuda ja sellest entusiastlikult aru andvate ajakirjanike ebakompetentsusest (hiljuti Respekt)..
Muidugi on põhimõtteliselt soovitav, et arvutid saaksid koolides lastele põhitööriistaks, kuid selleks, et see oleks mõttekas ning kulu ja vaeva väärt, peavad need olema arvutid, millel saab ka sisu luua, mitte tahvelarvutid. Selleks, et projekt oleks teostatav, peab see olema odav tehnika, säilitades samal ajal funktsionaalsuse olulised aspektid. Ja see peab olema süsteem, mille jaoks koolid (või kogu vastava riigi haridussüsteem) saavad hõlpsalt ja takistusteta rakendusi luua. Vastupidi, see ei tohi olla süsteem, mis hakkab sõltuma ühest monopolistist. Ilma pikema jututa ütlen, et Linuxiga netbookid vastavad nendele nõuetele lähedale, samas kui Apple’i tehnoloogia on nendega vastuolus. Erinevalt härra Novotnýst arvan, et iPad kui standard kõigis koolides on võimatu ilma ühegi "aga"ta (märkin, et olen isiklikult Apple'i toodete rahulolev kasutaja).
Artikli kokkuvõte on meeldiv mittetõsine kampaania. Mõnes edasijõudnud koolis tehtud katsete tulemused ütlevad väga vähe selle plaani teostatavuse kohta kogu koolisüsteemis – ja ainult sellel eeldusel on sellel tegelikult mõtet. Kas mainitud USA-s, Taanis või Uruguays on see juba saavutatud?