Michal Ždanský See oli 2006. Apple tegeles projekti Purple arendamisega, millest teadis vaid käputäis siseringi. Aasta hiljem AT&T osaks saanud ettevõtte Cingular tegevjuht Ralph de la Vega oli üks neist. Just tema aitas Apple'i ja Cingulari vahel sõlmida lepingut tulevase telefoni eksklusiivseks levitamiseks. De la Vega oli Steve Jobsi kontaktisik ettevõttes Cingular Wireless, kelle mõtted pöördusid mobiilitööstuse revolutsiooni poole.
Ühel päeval küsis Steve Jobs de la Vegalt: „Kuidas teha sellest seadmest hea telefon? Ma ei pea silmas seda, kuidas teha klaviatuuri ja muud sellist. Minu mõte on see, et raadiovastuvõtja sisemised komponendid töötavad hästi. Nende küsimuste jaoks oli AT&T-l 1000-leheküljeline käsiraamat, milles kirjeldati üksikasjalikult, kuidas telefonitootjad peaksid oma võrgu jaoks raadiot looma ja optimeerima. Steve taotles seda juhendit elektroonilisel kujul e-posti teel.
30 sekundit pärast de la Vega meili saatmist helistab Steve Jobs talle: "Hei, mida…? Mis see peaks olema? Sa saatsid mulle selle tohutu dokumendi ja esimesed sada lehekülge räägivad tavalisest klaviatuurist!'. De la Vega naeris ja vastas Jobsile: „Vabandust, Steve, et me ei andnud ära esimest 100 lehekülge. Need ei kehti teie kohta." Steve just vastas "Okei" ja pani toru ära.
Ralph de la Vega oli Cingularis ainus, kes teadis umbkaudu, milline uus iPhone välja näeb, ja pidi allkirjastama mitteavaldamise lepingu, mis keelas tal ettevõtte teistele töötajatele midagi avaldada, isegi direktorite nõukogul polnud aimugi, mida iPhone oleks tegelikult ja nad nägid seda alles pärast Apple'iga lepingu allkirjastamist. De la Vega suutis neile anda vaid üldist teavet, mis kindlasti ei sisaldanud suure mahtuvusliku puuteekraani kohta. Pärast seda, kui Cingulari tehnoloogiajuhile teade jõudis, helistas ta kohe de la Vegale ja nimetas teda lolliks, et ta end niimoodi Apple'ile andis. Ta rahustas teda, öeldes: "Usu mind, see telefon ei vaja esimest 100 lehekülge."
Usaldus mängis selles partnerluses võtmerolli. AT&T oli USA suurim operaator, kuid tal oli palju probleeme, näiteks kodutelefonide kasumi vähenemine, mis seni andis suurema osa rahast. Samal ajal oli suuruselt teine vedaja Verizon oma kannul tuline ja AT&T ei saanud endale lubada liigseid riske. Siiski panustas ettevõte Apple'ile. Esimest korda ajaloos ei allunud telefonitootja operaatori diktaadile ning ei pidanud välimust ja funktsionaalsust oma soovidele vastavaks kohandama. Vastupidi, õunafirma dikteeris ise tingimused ja kogus kasutajate poolt tariifi kasutamise eest isegi kümnist.
"Ma olen inimestele öelnud, et te ei panusta seadmele, vaid Steve Jobsile," ütleb Randalph Stephenson, AT&T tegevjuht, kes võttis Cingular Wirelessi üle umbes samal ajal, kui Steve Jobs esimest korda iPhone'i maailmale tutvustas. Sel ajal hakkasid ka AT&T-s ettevõtte toimimises põhjalikud muutused toimuma. iPhone õhutas ameeriklaste huvi mobiilse andmeside vastu, mis tõi kaasa nii võrgu ülekoormamise suuremates linnades kui ka vajaduse investeerida võrgu rajamisse ja raadiospektri hankimisse. Alates 2007. aastast on ettevõte sel viisil investeerinud üle 115 miljardi USA dollari. Samast kuupäevast alates on ka ülekannete hulk igal aastal kahekordistunud. Stephenson lisab sellele transformatsioonile:
"IPhone'i tehing muutis kõike. See muutis meie kapitali jaotust. See muutis seda, kuidas me spektrist mõtleme. See muutis seda, kuidas me mõtleme mobiilsidevõrkude loomisele ja kujundamisele. Mõte, et 40 000 antennitornist piisaks, muutus ootamatult mõtteks, et me peame seda arvu korrutama.
Pärast seda, kui uudis jõudis Cingulari tehnikajuhini,
ta helistas kohe de la Vegale ja nimetas teda lolliks, et ta niimoodi Apple'iga jamab
esitab. Ta rahustas teda, öeldes: "Usu mind, see telefon ei vaja esimest 100 lehekülge."
kena lugu :) ei jõua ära oodata, millal saab lugeda Waleter Isaacsoni Steve Jobsi biograafiat AJ-s, mille ma jõuludeks sain ;)
Tore.. Pole ime, et Apple nõudis kasutatud tariifilt vahendustasu, kui AT&T aitas tagada järgmise x aasta kasumi.
Sellised lood on väga head, aitäh talle :-)