Filip Novotny Suurem iPhone, uued iPadid, esimene võrkkesta iMac või Apple Watch – kõik need Apple'i tooted eelmistel kuudel esitati. See aasta tõi aga California ettevõttelt (ja talle vastupidi) palju enamat ja mitte ainult uute või uuendatud seadmete osas. Kuidas on muutunud Apple’i ja seega ka Tim Cooki positsioon ning milline näeb Apple välja tuleval aastal? Ei ole paremat aega mõtisklemiseks kui käesoleva aasta lõpp.
Enne kui võtame vaatluse alla teemad, mis sel aastal Apple’iga seoses enim kõlama jäid, oleks paslik meenutada teemasid, mis, vastupidi, on arutelust enam-vähem kadunud. Kõige olulisemat nihet selles osas võib näha Tim Cooki isikus. Kui 2013. aastal tunti veel muret, et Apple’i uus tegevjuht pole õige inimene Steve Jobsi asendama, siis tänavu oli teemat palju vähem. (See tähendab, kui jätame kõrvale need, kelle jaoks Jobsist on saanud omamoodi vankumatu iidol, ja pöörame teda igal võimalusel nende haudadesse.)
Apple on endiselt rambivalguses ja kuigi teda kimbutavad mitmesugused probleemid, ei ole see Steve Jobsi aegadega võrreldes kindlasti halvenenud. Kuid ärgem jäägem ainult klientide populaarsuse või finantstulemuste küsimuse juurde; Tim Cook suutis laiendada "oma" ettevõtte tegevust veel ühe mõõtme võrra. Cupertino ettevõte ei esine enam ajalehtede pealkirjades ainult seoses oma toodetega, vaid võtab ka teatud määral sotsiaalset vastutust ja ka selles osas hinnatakse.
Mõned aastad tagasi ootasid vähesed, et endisel operatiivdirektoril, kes ettevõtte esitlustel kunagi erilist emotsiooni ei näidanud, on oma töös kõrgemad eesmärgid, ütleme moraalne raamistik. Kuid sel aastal tõestas Cook, et tõsi on vastupidi. Kui aktsionär küsis hiljuti erinevate keskkonnaalgatuste eeliste kohta, ta vastas Apple'i boss otsekoheselt: „Kui rääkida inimõigustest, taastuvenergiast või erivajadustega inimeste juurdepääsetavusest, siis mind ei huvita rumal investeeringutasuvus. Kui see teid häirib, peaksite oma aktsiad maha müüma.
Ühesõnaga, Apple on hakanud palju rohkem avalikesse asjadesse sekkuma ja on vähemalt õiguste osas väga aktiivne. Olgu see siis umbes toetus vähemuste õigused, ettevaatlik lähenemine NSA või võib-olla lihtsalt Cooki nõuetele välja tulema, on meedia ja avalikkus harjunud lähenema Apple'ile kui omamoodi sotsiaalsele vahekohtunikule. See on midagi, mida isegi Steve Jobs ei suutnud omal ajal teha. Tema ettevõte on alati olnud hea disaini, stiili ja maitse otsustaja (see on teie enda otsustada kinnitab ja Bill Gates) pole aga kunagi avaliku arvamuse kujundamisse nii oluliselt sekkunud. Ta ei olnud arvamusliider.
Samas ei sobiks Apple’i selle tohutu populaarsuse buumi tõttu ennatlikult ülistada ja omistada talle moraalset autoriteeti, mis ei pruugi talle isegi kuuluda. Tänavune aasta ei toonud kõrgelennulisi väljaütlemisi ainult töötajate või vähemuste õiguste osas, päevakorras oli ka palju vähem poeetilisi teemasid.
Ka sel aastal ei puhanud me lõputuna näivast kohtuvaidluste jadast. Esimene neist uuris iTunesi kaitsefunktsioone, mis pidid lisaks häkkeritele blokeerima ka konkureerivate muusikapleierite kasutajaid. Teine juhtum, mitu aastat vanem, käsitles iBookstore'i monopolivastaste seaduste võimalikku rikkumist. Väljaandjatega sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Apple hindu kunstlikult üles ajama, kallimaks kui seni suurim müüja Amazon.
V mõlemad need kohtuasjades otsustasid kohtud Apple'ile soodsa otsuse. Praegu on aga ennatlik teha rutakaid järeldusi, mõlemad juhtumid on apellatsioonimenetluses ning lõplik kohtuotsus tehakse seetõttu lähinädalatel. Lõppude lõpuks on e-raamatute kartelli puhul juba kord toimunud pööre – kohtunik Cote tegi algselt otsuse Apple’i vastu, kuid apellatsioonikohus asus hiljem California ettevõtte poolele, kuigi ametlikult pole see veel otsust langetanud.
Apple'i ettevõtte kavatsuste puhtuses kahtlemiseks ei pea aga ootama paari juhtumi lõplikku otsust, Apple andis meile oma hiljutise käitumisega hoopis teistsuguse põhjuse. Ta on pankrotti ettevõttele GT Advanced Technologies, mis pidi tarnima (määratlemata otstarbel) safiirklaasi iPhone'i tootjale.
Selle juhtkond nõustus väga ebasoodsa lepinguga, mis eeldas miljardeid dollareid kasumit, mis kandis praktiliselt kõik riskid ettevõttele ja, vastupidi, tõi Apple'ile ainult kasu. Süüdi saab antud juhul mõistagi panna GT direktorile, kes poleks tohtinud potentsiaalselt likvideerivate tingimustega nõustuda, kuid samas tekib ka küsimus, kas see on õige - või soovi korral moraalne – selliseid nõudmisi üldse esitada.
Kindlasti on paslik küsida, kas kõik ülalmainitud faktid on Apple'i ja tema tuleviku jaoks üldse olulised. Kuigi Cupertino ettevõte on kasvanud tõeliselt hiiglaslikeks mõõtmeteks ja võib tunduda, et vähesed ei suuda seda kõigutada, on siiski üks põhimõtteline tõsiasi, mida tasub teada. Apple ei ole ainult riist- ja tarkvaratootja. See ei seisne ainult kõikehõlmava ja toimiva platvormi pakkumises, millega meile kui õunahuvilistele meeldib kiidelda.
See on alati – ja viimastel aastatel üha enam – olnud peamiselt imago teema. Kasutaja poolelt võib see väljendada mässu, stiili, prestiiži või võib-olla midagi üsna pragmaatilist. Isegi kui näiteks mõned kliendid ei hooli oma järgmise seadme valimisel pildist (vähemalt väliselt), jääb lahe/hip/swag/… tegur alati Apple'i DNA-sse. Apple on sellest aspektist muidugi täiesti teadlik, seega vaevalt võib ette kujutada, et see näiteks tootedisaini kvaliteedi tagaplaanile paneks.
Samas ei pruugi ta ühest asjast veel aru saada. Et imago küsimus ei tähenda enam ainult teatud toote eelistamist tänu sellele, et ettevõttel on sellega seotud teatud atribuudid. Enam pole oluline ainult aura, mida üksikud tooted säilitavad. Teatud taset oodatakse ka nende tootjalt, st vähemalt siis, kui teda üldiselt peetakse premium-brändiks ja kui ta asetab end sotsiaalselt vastutustundlikule positsioonile.
Ajal, mil vähemuste, Aasia töötajate õiguste, privaatsuse ja keskkonnakaitse küsimused liigutavad läänemaailma, tähendab iPhone’i või iPadi ostmine teatud identiteedi osa omaksvõtmist. Selle tõestuseks, et avalikkus pole Apple'i väärtuste ja hoiakute suhtes ükskõikne, on juba mainitud meediaväljaanne teemadel, mis ei ole ettevõttega seotud ainult tema toodete kaudu. Tim Cook: "Ma olen uhke, et olen gei", Apple "ei suuda kaitsta Hiina tehase töötajaid", Aasta inimene: Tim Cook Apple'ist. Need pole pealkirjad spetsiaalsetelt veebisaitidelt, vaid meediast nagu BBC, Ärinädal või The Financial Times.
Mida sagedamini Apple avalikes aruteludes osaleb, mida tugevamalt Tim Cook inimõiguste (või keskkonna- ja muude) teemade eest võitleb, seda enam peab ta eeldama, et ettevõte lakkab olemast pelgalt elektroonikatootja. Ta seab end autoriteedi rolli, seega peab ta tulevikus eeldama, et ühiskond nõuab temalt järjekindlust, järjekindlust ja eelkõige oma väärtuste ja reeglite järgimist. Enam ei piisa sellest, et olla ainult mässaja, teine. Apple on aastaid olnud esimene.
Kui Apple suhtuks oma uue partii suhtes lõdvalt – näiteks räägiks oma retoorikas helgetest homstest ja käituks praktikas nagu kulllik tehnoloogiline koloss –, võib tulemus olla pikas perspektiivis sama likvideeriv kui halvasti lohakas iPhone. . Piisab, kui meenutada üht Apple'i konkurenti ja selle loosungit, millega selle autorid eelistasid aeglaselt, kuid kindlalt kiitlemist lõpetada - Ära ole kuri. Selle haruga seotud vastutus osutus äärmiselt ebapraktiliseks.
Samamoodi ei ole Apple'il lähikuudel lihtne toota korraga miljoneid edukaid tooteid, hoida valikus järjest rohkem mudeleid, siseneda uutele turgudele, hoida häid suhteid aktsionäridega ja säilitada eetilist raamistikku ilma nägu kaotamata. Apple'i fenomen on tänapäeval palju keerulisem kui kunagi varem.
Kenasti kirjutatud. Mulle isiklikult tundub, et mida rohkem Apple püüab juhtida (mõjutada, toota, müüa), seda vähem õnnestub keskenduda üksikutele tegevustele. Mantra "kvaliteet 105% juures" asemel näeb nüüd välja, et "kogus iga hinna eest ja kvaliteeditunne tagab mineviku maine".
nõus :-(
Mis puudutab seda, kuidas Apple püüab oma olemuses ja inimeste suhtes käitumises eeskuju näidata, siis see mulle muidugi meeldib. Teisest küljest on nad ettevõtted, kes saavad seda endale lubada ja sellised ettevõtted peaksid seda peaaegu kohustuslikult tegema.
Praegu töötan ettevõttes, mis tegeleb sarnaste asjadega. See on täidab töötajate elukindlustuspoliise, aitab keskkonda, aitab avalikke organisatsioone, ei püüa riigilt makse röövida jne.
Lihtsalt kui ettevõte on jõudnud teatud staadiumisse ja on piisavalt tugev, siis peaks ta vähemalt osa kasumist nendele asjadele suunama, sest siis peaks meil CR-s kõik hästi olema :-).
Lisaks on see üks põhjusi, miks riik ja inimesed peaksid selliseid ettevõtteid ka nendel halbadel aegadel toetama, sest nad otsivad ettevõtteid (ilmselt ettevõtte juhtkonda), kes ei hoolinud ainult enda ärist, vaid ka vajadustest enda ümber. . Ja näiteks riigi kogutud raha pealt oleks seda võimalik üsna praktiliselt näha, kui sellest kellelegi väheks jääks ;-).
Töötan ka rahvusvahelises ettevõttes, mis selliseid asju jutlustab. Kuid ma usun ka ajakirjanikke, kes kritiseerivad Apple'i tarnijate töötingimuste pärast. Fakt on see, et teatatud kontroll (olgu see kindlustusselts, kontr.ŽP, audit, selle ettevõtte esindajad, kellele see toodetakse...) näeb ainult seda, mida neile näidatakse või nad tõesti tahavad näha. Seetõttu tean, et kõik pole nii roosiline, kui tundub. Tööõnnetused, tasustamata ületunnid jms ei ole ainult kahtlaste, vaid ka väljakujunenud ettevõtete eesõigus. Ta oskab seda lihtsalt paremini maskeerida
Muidugi, see võib olla. Kui aga töötaja seda märkab, sest tal on ilmselt rohkem infot kui isegi (eriti valjuhäälselt) kontrollimisel, on tal juba teine põhjus ettevõttest lahkuda ja see pole ettevõttele hea.
Muide, mul on tunne, et siin selliseid asju pole ja isegi ületunnid on siin hästi tasustatud ja kuna tööandja minu puhul näeb, et see pole lihtne, siis annab ta meile isegi 10% lisatasu ületundide eest : -). Lihtsalt aus seltskond.
Oh, ja see, et Apple'il on tarnijad, kes ei järgi elementaarseid asju, on osaliselt süüdi selles, kuidas nad üritavad kõiki oste odavamalt teha. Mulle väga meeldib, mida ta teeb. Kui see kuskil ei tööta või läheb sassi, siis selle asemel, et teise tarnija juurde tormata, püüab ta midagi ette võtta. See tundub mulle õige, isegi kui see võib mõnikord olla üsna nõudlik, ja teiseks on hea, et seda on võimalik parandada, eriti tänu Apple'ile.
Jobsi türannia on möödas, heatahtlik kokk võtab võimust... ta on hirmunud õpetaja, kes ei oska isegi põhikooliõpilasi meisterdada, samas kui Jobs oli range võimlemisõpetaja, keda kardeti ja keda klassis kõige rohkem kiusati. ipad läheb jama, ios libiseb kohapeal... number 8 ei pidanudki seal olema. iphone on kasvanud, mis on õige suund, tunnistan jätkuvalt ipad mini tapmist. see tuleks tühistada ja keskenduda õhule (sest see on ka kktina) ja kohandada OS-i vastavalt.
Android läheb paremaks, müts maha pulgakommi ees. võiks öelda, et konkurents ajab neid rohkem edasi, aga ei. nad lihtsalt lähevad oma teed, kui kaua. Apple jääb mõnes asjas loorberitele puhkama...näeme, kui taastun.