Vratislav Holub Kui Apple eelmisel nädalal uhiuut M1 Ultra kiipi tutvustas, suutis see äratada palju tähelepanu ja mitte ainult Apple'i kasutajate endi poolt. See kiibistik pakub hingematvat jõudlust suhteliselt väikese tarbimisega. See on huvitav areng käekiipide maailmas. Erinevatel andmetel on ka ilmne, et Apple võiks seda jõudlust veelgi mitmekordistada ja teoreetiliselt tuua veelgi võimsamaid arvuteid. Kas Cupertino hiiglane on avastanud ülivõimsate kiipide kujuteldava retsepti või puutub ta peagi kokku tehnoloogia piirangutega? Paljud õunakasvatajad spekuleerivad praegu selle üle.
See võib olla sind huvitab
Pavel Jelic Kas Apple surub oma konkurentsi maasse?
M1 Ultra on jõudluse poolest vaieldamatu ja pakub midagi, millest Apple'i süsteemikasutajad ei osanud kaks aastat tagasi unistadagi. Teisalt tuleb mainida, et Apple ei ületa sellega kindlasti näiteks konkureerivat ettevõtet AMD, mis on aastaid spetsialiseerunud protsessorite ja graafikakaartide arendamisele. Siin me lihtsalt puutume kokku põhimõttelise lähenemisviisi erinevusega. Kui Apple ehitab oma kiibid nn ARM-arhitektuurile, mis on tüüpiline peamiselt mobiiltelefonidele, siis AMD/Intel tugineb vanemale x86 arhitektuurile. See domineerib tänapäeva turul ja pakub teoreetiliselt veelgi rohkem võimalusi jõudluse osas, mis tuleneb sellest, mis meil praegu turul saadaval on. See ei pea olema sadu tuhandeid protsessoreid.
Apple aga läheb SoC-le ehk süsteemile kiibil, kus kõik vajalikud komponendid on ühes kiibis. Olgu selleks näiteks Apple A15 Bionic, M1 või M1 Ultra, peale protsessori leiame alati graafikaprotsessori, ühtse mälu, masinõppega töötamiseks mõeldud närvimootori ja hulga muid osi, mis tagavad mõne toimingu tõrgeteta kulgemine. Selline lähenemine võib andmeedastusvõime osas olla parem, kuid kasutaja ei saa seda kuidagi sekkuda ega isegi muuta. Klassikaliste arvutikomplektide puhul see probleem kaob, kuna lihtsalt piisab (vastavalt emaplaadile) uue protsessori, graafika või redigeerimiskaardi vms valikust.
Apple'i superarvutid
Aga tuleme tagasi teema enda juurde, nimelt kas Apple on tõesti leidnud ülivõimsate arvutite retsepti. Eelmise aasta lõpus hakkasid need internetis levima väga huvitav uudis M1 Max kiibi kohta, siis Apple Silicon sarja parim/võimsaim tükk. Eksperdid on märkinud, et need kiibid on konstrueeritud nii, et teoreetiliselt saab neid omavahel ühendada, et pakkuda kahekordset jõudlust. Just see õunafirmal ka õnnestus ning kogu spekulatsioon sai kinnitust M1 Ultra tulekuga. M1 Ultra kiip põhineb uuel UltraFusion tehnoloogial, mis võimaldas ühendada kaks M1 Max kiipi omavahel. Lisaks näeb see välja nagu üks komponent süsteemi ees, mis on absoluutselt võtmetähtsusega.
M1 Ultra loodi kahe M1 Max kiibi ühendamisel
Juba siis oli aga juttu ka sellest, et sel viisil oleks võimalik ühendada kuni neli kiipi. Kuigi midagi sarnast meil hetkel ei ole, tuleb mõista, et üleminek Apple Siliconile pole teoreetiliselt veel lõppenud. Üha enam räägitakse uue Mac Pro saabumisest, mis võiks just sellisel moel paraneda. Kui see juhtub, pakuks arvuti 40-tuumalist protsessorit, 128-tuumalist GPU-d, kuni 256 GB ühtset mälu ja 64-tuumalist närvimootorit. Kas aga selline seade ka päriselt tuleb, on veel ebaselge.
Selle spekulatsiooni osaline kinnitus toob õunakasvatajateni mitmeid huvitavaid ideid. Hakkab tekkima arvamusi, kas kogu seda tehnoloogiat võiks veidi kaugemale lükata ja teoreetiliselt luua isegi superarvuti, mille saaks luua mitme kiibi ühendamisel. Siiski tuleb mainida, et tegemist on pelgalt spekulatsiooniga, mille realiseerimine võib tõesti palju tööd nõuda. Kuigi kiipide ühendamine pole täiesti võimatu, pole see lihtne ülesanne, kuna üksikute osade vaheline suhtlus tuleb lahendada. Sellega seoses tugineb praegu saadaolev M1 Ultra enam kui 10 2,5 signaali vastastikusele ühendamisele, tänu millele on kiibi läbilaskevõime 86 TB sekundis. Mitme kiibi korraga virnastamine võib tuua rohkem probleeme kui kasu, eriti sellistel kiirustel. Praegu on küsimus selles, kui kaugele Apple kogu oma Apple Silicon projekti nihutab ja kas selle lõpuks pühib konkurents stabiilsema xXNUMX arhitektuuriga. Siiski pole see oluline. Järgmised mitu põlvkonda üllatavad meid ilmselt väga meeldivalt, sest muidu poleks Apple kunagi nii põhjapanevat muutust ette võtnud.
See võib olla sind huvitab
Põhimõtteliselt pole see midagi uut. Vaadake Playstation koos Cell protsessoriga või Ryzens AMD-lt. Seal on põhimõtteliselt kaks protsessorit koos ja neil on mingi ühine siin. Selle sagedus sõltub RAM-i sagedusest, nii et kasutaja saab parema RAM-i ostmisel mõne protsendi lisajõudlust. Apple ei leiutanud midagi uut