Vratislav Holub Viimastel aastatel on mobiiltelefonide maailmas toimunud suured muutused. Näeme põhimõttelisi erinevusi praktiliselt kõigis aspektides, olenemata sellest, kas keskendume suurusele või disainile, jõudlusele või muudele nutikatele funktsioonidele. Kaamerate kvaliteet mängib praegu suhteliselt olulist rolli. Hetkel võiks öelda, et see on nutitelefonide üks olulisemaid aspekte, milles lipulaevad pidevalt võistlevad. Lisaks, kui võrrelda näiteks Android-telefone Apple'i iPhone'iga, leiame mitmeid huvitavaid erinevusi.
See võib olla sind huvitab
Adam Kos Kui sind huvitab mobiilitehnoloogia maailm, siis tead kindlasti, et ühe suurima erinevuse võib leida just sensori eraldusvõime puhul. Kui Androidid pakuvad sageli objektiivi, mille eraldusvõime on üle 50 Mpx, siis iPhone on aastaid panustanud vaid 12 Mpx peale ja suudab endiselt pakkuda parema kvaliteediga fotosid. Kujutise teravustamissüsteemidele aga ei pöörata suurt tähelepanu, kus kohtame üsna huvitavat erinevust. Android operatsioonisüsteemiga konkureerivad telefonid tuginevad sageli (osaliselt) nn laserautofookusele, samas kui hammustatud õuna logoga nutitelefonidel see tehnoloogia puudub. Kuidas see tegelikult töötab, miks seda kasutatakse ja millistele tehnoloogiatele Apple tugineb?
Laserfookus vs iPhone
Mainitud laserfookustehnoloogia töötab üsna lihtsalt ja selle kasutamine on igati mõttekas. Sel juhul on fotomoodulisse peidetud diood, mis päästiku vajutamisel kiirgab. Sel juhul saadetakse välja kiir, mis põrkab pildistatud objektilt/objektilt tagasi ja naaseb, mille ajaga saab tarkvaraalgoritmide abil kiiresti kauguse arvutada. Kahjuks on sellel ka oma varjukülg. Suurematel vahemaadel pildistades ei ole laserfookus enam nii täpne või pildistades läbipaistvaid objekte ja ebasoodsaid takistusi, mis ei suuda kiirt usaldusväärselt peegeldada. Sel põhjusel tugineb enamik telefone stseeni kontrasti tuvastamiseks endiselt vanuse järgi tõestatud algoritmile. Sellise sensoriga saab leida ideaalse pildi. Kombinatsioon töötab väga hästi ning tagab kiire ja täpse pildi teravustamise. Näiteks populaarsel Google Pixel 6-l on see süsteem (LDAF).
Google Pixel 6
Teisest küljest on meil iPhone, mis töötab veidi teisiti. Kuid põhiolemuselt on see üsna sarnane. Päästikule vajutamisel mängib võtmerolli ISP ehk Image Signal Processor komponent, mida on viimastel aastatel oluliselt täiustatud. See kiip saab kasutada kontrastimeetodit ja keerukaid algoritme, et koheselt hinnata parimat fookust ja teha kvaliteetset fotot. Loomulikult on saadud andmete põhjal vaja objektiivi mehaaniliselt soovitud asendisse nihutada, kuid mobiiltelefonides töötavad kõik kaamerad ühtemoodi. Kuigi neid juhib "mootor", ei ole nende liikumine pöörlev, vaid lineaarne.
Üks samm ees on mudelid iPhone 12 Pro (Max) ja iPhone 13 Pro (Max). Nagu arvata võis, on need mudelid varustatud nn LiDAR-skanneriga, mis suudab hetkega määrata kauguse pildistatavast ja kasutada seda teadmist enda huvides. Tegelikult on see tehnoloogia lähedane mainitud laserfookusele. LiDAR suudab laserkiirte abil luua ümbritsevast 3D-mudeli, mistõttu kasutatakse seda peamiselt ruumide skaneerimiseks, autonoomsetes sõidukites ja fotode, eelkõige portreede tegemiseks.
See võib olla sind huvitab
Apple'iga ümber maailma lendamine 